Hetkel
vabu kohti

178
/ 237

Kui kõht on tühi (või tahaks kohvikuvaibi nautida) ja Sul on Solaris20. jaanuar 2020

Istun siin Solarises, neljandal korrusel Komeedis ja ootan oma taimseid bruchettasid hummuse, avokaadokreemi ja päikesekuivatatud tomatitega ja valget teed ja naudin oma igipõlist lemmikut – kõrget vaadet linnale. Kusjuures, päike ei paista, aga siin on alati kuidagi helge ja mõnus. Ma arvan, et see tuleb sellest, et Estonia teater helendab aknast sisse, kollane nagu päike. Ja see ka võib olla, et siin üleval ei ole seda tänavahalli märgata ja sellepärast on õhk kaunim, avaram ja hõredam.

Muide, ma plaanisin tegelikut Vapianosse tulla, sest mul on Vapianoga mingi värk. Selline värk, mida ma jälle ei oska seletada. Sama lugu on ka Solarisega, eks. Et seal on mingi mõnus vaib ja midagi on nad igatahes õigesti teinud, sest ükskõik millisesse Vapianosse ma lähen – Hobujaamas või Solarises, Tartus või Tallinnas, ikka sama lugu. Solarise puhul ma ei saa muidugi täpselt samamoodi öelda, sest Solarist on ainult üks! Aga ma kujutan ette, et ikka oleks Solarisetunne lokatsioonist olenemata sama. Igatahes, selgus, et Vapiano on siin kuni märtsi lõpuni kinni, sest seda tehakse ilmselt veel mõnusamaks ja ilusamaks. Nagu ka Lidot ja Hesburgerit.

Ehkki see Vapiano-lugu ehmatas mind (no mitte niimoodi, et süda hakkas puperdama, aga noh, oli ootamatu), ei olnud eriti keeruline ka alternatiivi leida. Sest siin on ju minu Tokumaru ja minu Komeet! Ja niimoodi ma siia sattusingi. Komeedivaib on jälle omaette teema. See on lihtsalt koht, kuhu ma olen juba ilmselt kümme aastat ikka ja jälle järjepidevalt nii üksi kui hea seltskonnaga tagasi tulnud – olenemata sellest, kas ma parajasti olen täistaimetoitlane (ja saan siin vegan-salateid-asju-kooke) või suhkruvabal lainel (ja saan toorkooke) või misiganes muul lainel (ja saan alati napoleonikooki) ja olenemata sellest, kas on pidulikum hetk või muidu autentset kohvikuelamust vaja. Mul on näiteks üks Hollandi-sõbranna Liina, kellega me a-la-tii siia tuleme ja vanade ja uute aegade üle mõtiskleme. Nagu selline Seksi ja Linna kohvikuvärk. Mitte midagi ei ole puudu.

Aga kui ma siin Solarises enne veel niimoodi näljase pilguga ringi vaatasin, leidsin veel kaks aasiapärast kohta (ja olles paadunud aasiatoidufänn, oli see mulle ainult üheks suureks rõõmuks), kus lõunatada saab – Dim Sum Food Club, mis on sobivalt Apollo kõrval, ja Chi nullkorrusel. Chi meeldib kindlasti sellisele klassikalise aasia toidu austajale. See Dim Sum asub seal, kus ma vanasti Bliss taimetoitubuffees käia armastasin. Seal on ka suuured aknad ja selline meeldiv avarus. Menüü on ka paljulubav (mitmeid taimseid valikuid ka!), seega kindlasti tasub lõunatamiseks proovida. Nagu Tokumaruski, on seal lõunapakkumised (iga päev viis tükki) ja nagu kõikides siinsetes söögikohtades, saab ka seal praegu templeid koguda ja iga kuuenda lõuna tasuta. See kõlab siinkandi (või ka Viimsikandi, sest mulle ikka meeldib vahepeal linnavaibi kogema tulla) tööinimestele ju täitsa mõnusa variandina.

Kui ma linnas kontoris töötasin, meeldis mulle oma introvertsematel hetkedel lihtsalt iseendaga oma laua taga peidus olles süüa ja selleks puhuks ostsin tavaliselt toidu kuskilt kaasa. Näiteks Kaubamajast või Solarise toidupoest või siis olid siin ka igasugused hiina toidu kohad (appi, see oli nii ammu! Ma olen nii vana!). Nüüd saaksin ma kiirelt minna ka Tokumaku takeawaysse või siis Reval Cafest mingi võiku või salati haarata. Aga toidupoe sooja toidu lett on ka endiselt päris armastusväärne, vaatasin.

Ma jätsin oma armsa Tokumaru viimaseks, nagu magustoiduks või nii, kui me siin juba toidulainel oleme. Temaga on mul ka nii (ja vähestega on), et ma pole lihtsalt kunagi seal midagi keskpärast söönud. Alati on kõik supermaitsev ja lisaks on seal igast lahedat muud jaapanivärki, mida igaltpoolt ei leia. Nende donid (eh soe riisikauss erinevate lisanditega, ka vegan-variandis) on vaimustavad ja muidugi makid-ramenid ka. Ja kummalisel kombel sattusin ma ka Tartus täiesti kogemata Tokumarusse, sest ma otsisin kaubamajast naisteruumi ja tegelt oli kõht ka tühi ja nii ma kolmandalt korruselt mõlemad leidsin nagu taevased kingitused. Nii et selle loo moraal on – kui miski (olgu see toidukoht või hoopis linn või riik nagu mul Island) kutsub ja tõmbab ja õigel ajal end märkide näol ilmutab, siis see on lihtsalt õige asi ja mõistlik on sellele kutsele vastata.