Hetkel
vabu kohti

199
/ 233

Miks mulle meeldib Solarisse põgeneda…6. november 2019

Miks mulle meeldib Solarisse põgeneda ehk Artis, kodumaine disain ja Tokumaru Ramen. Ja kõik need muud asjad.

Ma isegi ei oska seda kuidagi üheselt märkida, miks Solaris mind alati köitnud on. Sest see on ju ikkagi pood. Või kaubanduskeskus. Aga siin Solarises on mingi oma vaib. Mingi selline toetav ja soe ja särav ja kutsuv ja kuidagi praeguse aja vaib. See tunne võib olla seotud sellega, et ma olen siia aastaid inimesterikkast (mul on kolm tütrekest) kodust end linna laadima põgenenud, et kohvikusse (eriti Komeeti, kust võin legendaarse napoleonikoogi taustal vahelduseks linna ja inimesi ja reaalset elu kõrgelt ja eemalt jälgida) või kinno või kontserdile või raamatupoodi minna. Ilmselt ka sellega, et siin tihti minu maitsele igasuguseid ajakohaseid näituseid ja aktsioone ja sündmusi korraldatakse. Praegu tuleb esimesena eriti jõuliselt kohe silme ette PÖFF, mis mõne nädala pärast (15.11-01.12) täiega käima lükkub koos aktsiooniga Solaris on Must, kus tuuakse välja kogu eesti disaini kõige tumedam looming. Lisaks rakendatakse siin pidevalt igasuguseid muid kunstilisi-elulisi projekte. Ja alles hiljuti avati siin üheks päevaks ka koerterestoran!

Eriti armastan käia siin kinos. Eriti Artises. Ja eriti üksi. Üksi kinos käies on sellel kõigel mingi kerge (magus) eskapismimaik ka juures, sest tavaliselt ma tahan kinno, kui ma tahan mingit sellist iseendaga olemise aega, mil mitte keegi ei taha minust midagi ja ma saan ise otsustada, kuhu ma oma tähelepanu suunan. Ja samas saan läbi filmi endas mingeid teemasid vaadelda ja läbitöötada, kui vaja peaks olema. Just nüüd pühapäevaõhtul suunasin oma õhtuse tähelepanu Artises Eesti uuele Kinoteatri dokile „Aasta täis draamat“, mis oli selles osas otse kümnesse. Selle film pakkus kõvasti läbitöötamismaterjali, enesereflektsiooni ja uute vaatenurkade variante. Eriti just selles osas, kuidas see, millega end ümbritseme, mida tarbime ja kogeme meid tegelikult mõjutab.

Kuna ma olen suur maailma, euroopa ja kodumaiste filmide fänn, siis sellepärast pigem Artis. Aga perega ja lastega teeme vabalt ka korralikke tavalise kino päevi koos popcorni ja kogu värgiga. Ehkki mul on hea meel, et Artises popcorni ei müüda, sest muidu ma ilmselt ostaksin ka ja no kelle tervisele see enne head teinud on. Ükskord ammu, ennemuistsel aal, olin kaval ja ostsin Apollo kinost popcorni ja võtsin Artisesse kaasa. Seal öeldi mulle, et Artisesse popcorniga inimesi ei lubata (aa, et sellepärast nad ei müü ka, jah?) ja siis mul oli piinlik natuke. Aga et see mulle veel paremini mällu sööbiks, libises see suur karp minu piinlikkuses vaevlevate sõrmede vahelt põrandale (ja ei, mitte püstiasendisse) ja ma sain mõned minutid inimeste ees vaibalt seda popcorni veel ka ükshaaval üles noppida. Et iga popcorn, mida ma sinna smugeldada püüdsin ikka eraldi meelde jääks. Jah, ikka oli piinlik.

Muidugi ei köida mind ainult eesti filmid, vaid ka kõik muu, mis meie kandis loodud on. Juba aastaid eelistan kasutada ökokosmeetikat ja ka kodumaist kosmeetikat, mis on järjest rohkem ökotoodete poole kaldu (mis teeb nii rõõmsaks!). Ma olen ka ise oma Elujõusaali hallates väikeettevõtja (selle täpsem nimi on isegi minu meelest mikroettevõtja) ja sellepärast saan väga hästi aru, kui oluline on oma kandi inimeste tegevuse toetamine. Mul on põhimõtteline soov pakkuda ja tarbida (ja kinkida) ka ise midagi just meie keeles, meie toorainetest ja meie kontekstist lähtuvalt, sest seda ei suuda pakkuda mitte keegi teine maailmas. Ja see vastab ka moodsa (keskkonna)teadliku inimese motole, et kui üldse, siis ümbritseda end eriliste asjadega, mille tootmine ja kohaletoimetamine on loodusressurssidele võimalikult vähekurnavalt mõjunud, millel on oma lugu ja mis on kuidagi meie looga haakuv.

 

Seega minu jaoks on täienenud Solarise eesti disaini ala nagu üks suur (kodumaine) kommipood. Sest tegelikult, isegi kui tahaks, ei ole alati võimalik kõiki väikeseid tootjaid omal käel üles leida. Siin on nad kõik ühele alale kokku toodud, nii et nad on
kenasti reas ja kättesaadavad LEVI poodides, kohe laienenuna avatavas Krunnipea Butiigis ja Eesti Disaini Majas. Ülimalt tänuväärne. Mina haarasin kosmeetikaosakonnast kaasa hooajale kohase Bonobo kummeliga näokreemi ja huultele Kokose talvebalsami. Väga oleksin tahtnud kaasa haarata ka Kalamaja Printsessi hõbedaselt läikiva valge kleidi, sest ma arvan, et see ongi üldse orginaalis mulle loodud. Aga kuna ma otsustasin hakata tegema rahaliselt kaalutletumaid otsuseid, jätsin ta praegu katseajaks poodi. Ja vaadake ainult, et te ise seda ära ostma ei lähe praegu (tegelikult ma ilmselt ei saa teid keelata. Eriti, kui te seda ise oma silmaga näete)!

 

Kodusisustustoodete hulgast leidsin äratundmisrõõmu tundes ka brändi Pun Intentions, mille looja Kristin käis meile ettevõtluskoolitusel väga avatult ja julgustavalt oma äri loomisest inspireerivaid lugusid rääkimas. Seega see ongi ikkagi selline „Estonian dream“ seal kõik. Põhimõtteliselt lihtsalt leia toode, mida sa ise tahaksid kasutada, mõtle läbi ja hakka tootma. Ja kui meie, teised, ka rohkem Eesti disaini ja toodete poole vaatame ja neid teinekord välismaistele eelistame, siis niimoodi vaikselt tekitamegi sellele siia toetava keskkonna, kus on hea luua.

LEVI tähistab 9. novembril oma teist sünnipäeva ja LEVI HOME sisustuspoe avamist, kust võid vabalt ka läbi astuda ja kõike isekatsuda, imetleda ja soetada ka.

Ja kui ma räägin eelistamisest, siis ma räägingi eelistamisest, mitte teiste toodete täielikust välistamisest. Sest tegelikkuses paelub mind kogu maailm ja kultuuride eripärad, geniaalsed ideed  ja kõik see, mida meil ei ole. Tasakaal on oluline. Näiteks olen ma täielikus vaimustuses Tokumarust (sest kes ei oleks), kus pakutakse väga eriilmelist jaapani toitu, mitte ainult sushit. Ma ei söö juba aastaid liha, sest eelistan erinevatel põhjustel taimetoitu, kuid kala aeg-ajalt endale luban. Ja Tokumarus on mõnusalt taimseid valikuid ka (üldse praegu on restoranid nii heldeks läinud oma taimsete valikutega, hakkasin ükspäev heldinult tõdema). Seega minu tasakaal on siin – eesti disain ja jaapani ramen käsikäes. Ja film võib olla vabalt kustiganes.

Grete Sutrop